You are here

Loomemajanduse ja kultuurisektori kaasamine säästva arengu eesmärkide saavutamisel

Edited on

29 August 2019

Kultuurisektori ja loomemajanduse panus globaalsesse kasvuhoonegaaside emissiooni ei ole väga suur, kuid antud sektor võib omada väga olulist mõju kliimamuutustega võitlemisel. URBACTi uus programm uurib, milline võiks olla kultuuri ja loomemajanduse roll tõhustamaks erinevate meetmete efektiivsust keskkonnakoormuse vähendamisel. Antud lugemine võiks olla huvitav neile, kes jälgisid hiljuti kultuuri- ja majandushuvide põrkumist nn tselluloositehase planeerimisloos. Tehtud on samm edasi ning küsitud, kuidas võiks loomemajandust eelisarendav linn rakendada just loomeettevõtteid ja teisi kultuurivaldkonnast tegutsejaid säästva arengu põhimõtete järgimisel.

Viimasel ajal räägitakse palju inimtegevuse mõjust kliimamuutustele. Näiteks hoolimata üleüldise teadlikkuse kasvust, et fossiilkütuste põletamine on loodusele kahjulik ning pole jätkusuutlik pikemas perspektiivis, jätkub nende kasutamine ning fossiilkütuste tootmist pole suudetud vähendada. Seda isegi vaatamata asjaolule, et fossiilkütuseid põletatakse tööstuses ja automootorites looduskeskonna, meie kõigi tervise ja heaolu arvelt. Kahjuks on need on aluseks praegustele majandussuhetele, valitsevatele sotsiaalsetele ja  kultuurilistele tõekspidamistele, harjumustele ja väärtusruumile. Nii peamegi nentima, et ainuüksi läbi erinevate keskkonnapoliitikate ja lootmisele tehnoloogia arengule, mis asendaks näiteks sisepõlemismootori, või keskkonnakaitse tõhustamisele, ei ole võimalik globaalset keskkonnakahju ning (üle-)tarbimist vähendada. Vaja on muutust inimeste väärtussüsteemis ja tarbimiskultuuris.

Kultuuri- ja loovmajanduse sektoril on suur mõju inimeste väärtuste kujunemisele ning tarbimiskultuurile.  Me elame ajal, mil teenindussektor on ületanud oma mahus ammu töötleva sektori ning loovaid, tarku ja lisandväärtust pakkuvaid majandusharusid on hakatud nägema riigi majanduse vedajatena. Nii on hakatud rohkem pöörama tähelepanu loomemajandusele, mis omakorda koondub linnadesse. Maailmapanga 2017. aasta linnade arengu raporti kohaselt toodetakse üle 80% globaalsest SKP-st linnades, samas kui nendes tekitatakse ka üle 70% globaalsest kasvuhoonegaaside emissioonist. Kuivõrd aastaks 2050 elab hinnanguliselt 60–70% maailma rahvastikust linnades, siis kiire linnastumisega suureneb koormus infrastruktuurile, kasvab õhureostus ning suureneb transpordi kahjulik mõju tervisele ja heaolule.

Seni on üsna vähe tähelepanu pööratud sellele, kuidas läbi loovmajanduse arendada jätkusuutlikkust ja keskkonnasõbralikke linnasid. Huvitavad sammud on tehtud Manchesteri linnas Suurbritannias, mis on teadlikult end kujundanud tööstuslinnast kultuurilinnaks. Manchester Arts Sustainability Team on võrgustik, mis koosneb umbes kolmekümnest loomemajanduse valdkonna organisatsioonist kohalikest kultuurimajadest kuni rahvusvaheliste festivalide korraldusettevõteteni ning riikliku ringhäälinguni välja. Koos panustatakse liikmete keskkonnakoormuse vähendamisele, luuakse säästva arengu mudeleid kultuurisektorile ning töötatakse erinevate projekte kallal nagu näiteks säästva arengu õpitoad või muuseumide keskkonnajuhtimise rakendamine.

Võrgustiku tööst on nüüdseks välja kasvanud rahvusvaheline URBACT koostöövõrgustik C-Change: Arts and Culture Leading Climate Action in Cities, kus Manchesteri kogemust arendatakse edasi juba koostöös viie partnerlinnaga: Wrocław (Poola), Mantova (Itaalia), Gelsenkirchen (Saksamaa), Šibenik (Horvaatia) and Águeda (Portugal). Nendes linnades elab 1,6 miljonit inimest ning paisatakse aastas õhku 9 miljonit tonni kasvuhoonegaase. Nii nagu Manchesteris, on ka kõikides teistes linnades kultuur olulisel kohal: neist kaks on endised Euroopa kultuuripealinnad ja neli kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Eestis võiks tõmmata paralleele siinkohal Tartuga, mis on kujunenud vaimu ja kultuurikeskuseks ning kus keskkonna seisukord on strateegiliselt oluline võimalikult hea loome- ja elukeskkonna tagamise seisukohast. Näiteks Águeda on püüdnud juba üle kümne aasta eelisarendada loomemajandust kui linna majanduse alustala, loonud erinevaid kultuuriprogramme, kunstifestivale, programme meelitamaks loomeinimesi ligi ja loomeettevõtteid investeerima. Loomelinnad ei saa lubada endale saastunud linnakeskkonda, sest see mõjutab nende atraktiivsust.

Kõik mainitud linnad on ka otseselt mõjutatud kliimamuutustest. Näiteks Šibenik ja Wrocław üleujutustest tingituna maailmamere taseme tõusust; Mantova, Wrocław and Gelsenkirchen linnade nn kuumasaare efektist ning Águeda and Šibenik ulatuslikest metsatulekahjudest, mida põhjustavad põuaperioodid. Hoolimata sellest ei ole mainitud probleemid alati jõudnud inimesteni ning viimaste teadlikkus on kohati suhteliselt vähene. Üks linn võib luua mistahes keskkonnasõbralikke arengukavasid, kuid kui inimeste teadlikkus on madal, jäävad need vaid paberile. Puhtast teavitustööst sageli ei piisa, sest näiteks endistes tööstuslinnades on paljud vanemad elanikud kogenud pikemas perspektiivis keskkonnaseisundi paranemist. Nii on raske vähendada keskkonnakoormust, kui inimeste teadlikkusse pole antud probleemistik veel jõudnud. Samuti pole paljud linnad pööranud tähelepanu loome- ja kultuurimajanduse sektori rollile säästvas arengus. Võrgustiku peamine eesmärk ongi tuua erinevad loomemajandussektori osapooled kokku ning analüüsida, kuidas siduda kultuuri ja keskkonnaalased strateegilised eesmärgid ning milline võiks olla loomeettevõtete panus keskkonnasäästliku elu kujundamisel.

Rohkem informatsiooni võrgustiku kodulehel: C-Change

Autor: Claire Buckley, 11. aprill 2019

Originaalartikkel: https://urbact.eu/arts-culture-climate-change