Ljubljana tubakavabrik (Tobačna) oli oma 130aastase tegutsemise jooksul kui linn linnas. Vabrik pakkus tööd paljudele töölistele, eriti naistele, sealjuures suhteliselt häid töötingimusi ja teenuseid. Vabrikuhoone malmkonstruktsioonid olid eeskujuks paljudele tööstushoonetele üle Euroopa. Isegi siis, kui tehas suleti ning müüdi kinnisvarana, õnnestus hoonetes alles hoida innovatsiooni ja loovuse vaim. Vabrikuhooned võttis üle rohujuure tasandilt välja kasvanud linna loovsektor, muutes selle elavaks kaasaegseks linnakeskkonnaks. Ajad aga muutusid. Muutus vabriku omanik.
Kümme aastat tagasi oli Tobačna ala lagunemas, osa endistest vabriku hoonetest oli lammutatud ning need asendunud hiiglasliku ehitusplatsiga. Enamik alles jäänud hoonetest olid vabad ja tolleaegne investor IMOS läks pankrotti. Tobačna vabriku olulisus hääbus vaikselt avalikkuse teadvusest, nii nagu kadus ka Tobačna mesto linnauuendusprojekti reklaamplakat koos investorite plaaniga ehitada piirkonna keskele uued pilvelõhkujad.
Tobačna mesto plaan. Allikas: DIA
Pärast seda muutus kõik kiirelt. Ehitusplatsil ei juhtunud mitte midagi, kuid ala muutus elavaks ja täitus uute ja innovaatiliste tegevustega. Paljud kohalikud rentisid välja taskukohased tehasepinnad, et alustada oma ettevõtetega. Kui loovklass, nagu Richard Florida on defineerinud, päriselt eksisteerib, siis Tobačna meelitas neist päris mitmeid ja nad lisasid oma loovusega piirkonnale majanduslikku väärtust.
Loomelinnaku mõistet kasutati alguses pigem suurte linnade puhul. Miguel Rivas on aga loovaid ökosüsteeme uurinud seoses inimeste (loominguline talent), majanduse (loomemajandus) ja kohaga (loominguline ruum) just URBACT projekti väiksete ja keskmise suurusega linnade põhjal. Tobačna juhtumianalüüs toob esile loovate ökosüsteemide ruumilise aspekti.
Tobačnale viidatakse sageli kui Ljubljana uuele loomingulisele miljööle, Charles Landry loodud kontseptsiooni kohaselt. See rõhutab ruumi, millel on vajalikud tingimused nii kõva kui pehme infrastruktuuri poolest, et luua ideede ja leiutiste voog. Hoolimata tingimustest (majanduskriis, lagunemine), milles loovmajandus Tobačnasse tekkis, oli tegu ikkagi vaid ajutise lahendusega, hoolimata selle edust. Nagu Claire Colomb ühe sarnase juhtumi puhul leidis: „Selliste alade ajutist kasutust tajub avalik sektor tihti (kui mitte alati) kui vahekasutust, justkui paremuselt teist valikut vaba linnaruumi kasutamiseks, kui parasjagu pole teisi paremaid arendusplaane. Või sissejuhatusena tulusamatele ettevõtmistele, mille võiks käivitada algsed kasutajad ise või mõni väline investor.“
Ehitusplatsil ei juhtunud mitte midagi, foto: Goran Jakovac
Tobačna ümberehituse edufaktoriks olid taskukohased tootmisruumid ja väga heas seisukorras hooned: suured tootmisruumid, pikad kontorite koridorid jne. Teine edutegur oli asukoht kesklinna lähedal. Sarnaselt teistele sotsialistliku ja industrialiseerimise ajalooga linnadele viidi kesklinna lähedal asunud tootmine linna äärealadele suhteliselt hilja (võrreldes Lääne-Euroopa linnadega). Tobačna hooned lihtsalt seisid, oodates kedagi, kes annaks neile uue sisu. Ja keegi tegigi seda! Nagu on öelnud tuntud urbanist Jane Jacobs: „Uued ideed vajavad sageli vanu hooneid.“ Esimesena tuli Poligon Creative Centre kui Tobačna loova sektori pioneer. Peatselt järgnesid teised. Tobačnas leidsid oma koha iduettevõtted, festivalid, kontserdid, kõrgtehnoloogiaettevõtted, ülikool, üksikisikud ja organisatsioonid.
Endised tööstusalad linnakeskustes omavad kultuuripärandi elemente, mis on suurepärane võimalus muuta linnad veelgi huvitavamaks, meelitada külalisi ja kapitali ning ergutada kohalikku arengut. Linnavõimud ja teised huvigrupid on nende piirkondade asukoha ja arengupotentsiaali olulisusest teadlikud ning Tobačna pole erand. Tobačna juhtum mitte ainult ei innustanud riigiasutusi tunnistama loomesektorit kui majandusarengu võimalust, vaid muutusid selle isegi kohaliku ja piirkondliku arengu strateegiate ja muu linnapoliitika oluliseks osaks.
Poligon oli Tobačnas üks loomemajanduse pioneere, foto: Jure Gubanc
Tööstuspärandiga loomingulised miljööd annavad linnale lisandväärtust, on kultuurilisteks vaatamisväärsusteks külastajatele, tarbijatele ja investoritele ning neid ei ehitata kunagi ülalt alla põhimõttel. Tegelikult on alt üles suunatud algatus Tobačna puhul ka selle ümberehituse üks edutegureid. Amsterdami NDSM Wharfi juhtum näitab, et linnapiirkondi on võimalik alt üles põhimõttel ümber ehitada, alustades lõpptarbijatest. Vanas dokis tegutsevate loomeinimeste tegevuse järel sai sellest üks elujõulisemaid linnapiirkondi. NDSM Wharfi tulevik on aga ebakindel, kuna see kujuneb üha enam elamurajooniks – lähiaastatel plaanitakse piirkonda ehitada umbes 1300 kodu.
Pärast aastaid kestnud juriidilisi lahinguid ja paljusid üllatavaid keerdkäike müüdi Tobačna 86 000 m2 suurune kompleks 2019. aasta keskel uuele omanikule, kellega kõik hoonete üürnikud pidid sõlmima uue lepingu. Vaid mõni kuu hiljem pidi Tobačna uue identiteedi teerajaja Poligoni loomekeskus enda ruumidest välja kolima, sest uus investor vajas ruumi oma kontorite jaoks. Nagu alguses, järgnesid varsti ka teised loomingulised ettevõtted. Mõnele avaldas uus omanik leebelt survet uute lepingutingimuste ja kõrgema üüriga. Teised lahkusid, sest nad kaotasid loominguliste kogukondade võrgustiku ja keskkonna, kus kolleegid ja vestluskaaslased olid hõlpsasti leitavad.
Uus investor oleks võinud kasutada loomingulise keskkonna identiteeti, sest projekti brändi arendamisel kõlab loominguline keskkond igati hästi. Isegi varasem investor IMOS oli sellest teadlik ning 2007. aastal kutsus ta noored kunstiinimesed soodsatel tingimustel ühte oma hoonetest ning 2011. aastal sai esimesest renoveeritud hoonest koostöös Ljubljana linnaga muuseumi ja galeriidega kultuurikeskus Tobačna 001.
Tobačna-sugused piirkonnad on linnaarengu jaoks olulised. Uued koostööprojektid, mis kasvavad ettevõteteks, mis mõne aasta jooksul võtavad tööle kolm, kolmkümmend või kolmsada inimest, ei alga mitte kallites uutes büroohoonetes, vaid vanades ja odavates ruumides, näiteks garaažides ja töökodades. Sellises keskkonnas on suur uute ideede arengupotentsiaal, uusi mudeleid saab katsetada ning ideede ja teabe vahetamine on intensiivsem. Majanduslikus mõttes on kasvumäär sellistes keskkondades kõrgem kui tavalises büroohoones.
Iduettevõtted, festivalid, kõrgtehnoloogiaettevõtted, ülikool, üksikisikud ja organisatsioonid leidsid kõik oma koha Tobačnas, foto: Urban Jeriha
Tobačna näite puhul võib linnade loomingulist taaselustamist vahepealse või ajutise kasutamise kaudu üldiselt tervele linnale ja ka konkreetsemalt Tobačna piirkonnale väga kasulikuks pidada. See aitas kaasa linna sotsiaalsele ja majanduslikule arengule ning andis alt üles suunatud loova miljöö, mida paljud linnad üritavad arendada. See kõik aga lõppes, kui uus omanik juhtimise üle võttis. Loomingulise Tobačna lõpp avaldab linnale negatiivset mõju nii kogukonna koostoimimise kui ka taskukohase tootmispinna pakkumise vaatevinklist. Tobačna on teatud määral ainulaadne juhtum, kuid sellise keskkonna loomine on küllaltki universaalne nähtus, nagu paljude linnade sarnaste juhtumite uurimisel on täheldatud. Majanduskasvu aastatel jagub küllaga investoreid, kellel on eesmärk selliseid piirkondi arendada. Mida see tähendab kohalike omavalitsuste jaoks? Kas nad peaksid aktiivsemalt sekkuma, et säilitada sellistes kohtades loominguline miljöö, või jätma selliste kohtade tuleviku vabaturumajanduse reguleerida?
Autorid: Nela Halilović, Aidan Cerar, IPoP – Institute for spatial policies
