Võrdõiguslikkus, mitmekesisus ja kaasatus
Euroopa Mobiilsusnädala raames koondasid linnad ideid ühise avaliku ruumi parendamiseks. Tavaliselt peetakse avalikku ruumi „jagatud ruumiks“, kui see vastab tõhusalt kõigi või vähemalt võimalikult paljude kasutajate vajadustele. Tegelikkus on hoopis teistsugune: enamik avalikust ruumist on transpordile (töölesõitjate vajadustele) suunatud. Avaliku ruumi ühiskasutusel on lisaks administratiivseid, poliitilisi ja logistilisi takistusi. Siiski ei ole see alati nii olnud ja ei pea ka tuleviku linnaruumi dikteerima.
Kas on võimalik luua linnaruumi, mis kuulub tõesti kõigile? Järgnevalt võtame kokku jätkusuutlikkuse meetmeid erinevatest põlvkondadest, linnadest, piirkondadest ja sektoritest, et taasavastada ja taaskasutada ühist avalikku ruumi.
Ülevaade jagatud avaliku ruumi ajaloost
Tuleviku ühist avalikku ruumi arendades on oluline vaadata minevikku, kus autojuhid, jalgratturid ja jalakäijad kasutasid sama ruumi. Alles motoriseerimise ja peamiselt autode levikuga muutus ruum eraldatuks ja segmenteerituks, mis tõi kaasa aktiivsete liikumisviiside tagaplaanile jäämise.
1980. aastatel taaselustas Hollandis nn jagatud ruumide idee teedeinsener Hans Monderman, kes soovides vähendada liikluskiirust, tõestas, et teed võivad olla kõigi kasutuses ilma jalakäijaid või teisi liiklejaid „eemaldamata“. See viis ideeni kujundada tänavaid ja ülekäiguradasid ümber, ilma sõiduradade, liiklusmärkide ja valgusfoorideta. Maapiirkondades on selline lähenemine taaselustanud ja rikastanud linnade ja külade keskusi, muutes autode ruumi inimeste ruumiks.
Muutuvad liikuvustavad
Tänapäeval on traditsioonilised autotänavad muutumas aladeks, kus eelistatakse kõndimist, jalgrattasõitu ja ühistransporti, kuigi autode kasutamine on endiselt võimalik. Autotänavate ümberkujundamine avalikeks ruumideks põhineb laiematel muutustel liikuvustavades, näiteks autodest sõltuvuse vähendamisel ja säästvate alternatiivide eelistamisel. Jätkusuutlikumad transpordiliigid ei vähenda ainult keskkonnamõju, vaid tugevdavad ka avaliku ruumi sotsiaalset funktsiooni. See soodustab inimeste suhtlemist ja kogukonnaelu isegi kliimamuutuste tõttu üha äärmuslikumate ilmastikutingimuste korral. Ruumi laiendamine kergliiklejatele toetab ka piiratud liikumisvõimega inimesi (näiteks ratastoolikasutajaid, nägemispuudega inimesi ja lapsevankriga lapsevanemaid), kes vajavad rohkem ruumi. Universaalse disaini põhimõtte rakendamine, mis arvestab haavatavate kasutajarühmade vajadustega, on lõpuks kasulik kõigile.
Lisaks on 15-minuti linna kontseptsioon kujunenud üheks silmapaistvamaks lahenduseks. Sellega kaasneb vajadus uute lähenemisviiside järele linnaliikluses, mis oleksid mitmeliigilised ja digitaalselt ühendatud (liikuvus kui teenus). Selleks on vaja mitte ainult füüsilist infrastruktuuri, vaid ka digitaalseid lahendusi, mis võimaldavad inimestel reise planeerida ja transporditeenuseid reaalajas kasutada.
Hoolimata siirastest ambitsioonidest on protsess keerukas ja nõuab tugevat poliitilist toetust, samuti avalikkuse ja mitmete sidusrühmade kaasamist. Ümberkujundamine vajab koostööd ja tulevikku suunatud lähenemist, et luua linnu, mis on tulevaste põlvkondade jaoks tõeliselt jätkusuutlikud, juurdepääsetavad ja õiglased.
Järgnevalt tutvustame mõningaid meetodeid, mida on Euroopa linnades kasutusele võetud avaliku ruumi elamiskõlblikkuse parandamiseks.
Bernardgasse: tänava ümberkujundamine tervikliku liikuvuse nimel
Linnalise liikumiskeskkonna projektid puutuvad sageli kokku elanike ja kohalike ettevõtete vastuseisuga, eriti kui need hõlmavad autoliikluse vähendamist või muid võimalikke ebamugavusi. Seetõttu on oluline kaasata kohalik kogukond juba varakult planeerimisprotsessi, pakkudes võimalusi osalemiseks ja tagasiside andmiseks kogu projekti arendamise jooksul. Näiteks Viini 7. ringkonna Bernardgasse tänava ümberkujundamise projektis on pidev suhtlus elanikega aidanud tagada, et muudatused vastavad kohalike vajadustele ja suurendavad nende vastutustunnet.
Bernardgasse tänava uuendamine hõlmas lisaks füüsilistele muutustele ka põhjalikku liikuvusuuringut ja koostöös kohalike sidusrühmadega väljatöötatud uuenduslikku liikumiskontseptsiooni. Eesmärk oli suunata elanikke valima säästvamaid liikumisviise, parandades samal ajal avaliku ruumi kvaliteeti. See projekt rõhutab erinevate osapoolte – linnaplaneerijate, maastikuarhitektide, kohalike ametnike ja elanike – jõupingutuste kooskõlastamise olulisust eduka ja jätkusuutliku ümberkujundamise saavutamisel. Bernardgasse ühisruum näitab, kuidas autoliikluse vähendamine (asendades 140 parkimiskohta haljasalade ja laiemate kõnniteedega) parandab keskkonnakvaliteeti, vähendades müra ja heitkoguseid.
Ennis: kaubandusliku ja sotsiaalse linnaelu tasakaalustamine
Paljudel väiksematel linnadel on vaid üks peamine magistraaltänav, mis on keskne nii sotsiaalses kui ka majanduslikus mõttes. Iiri linn Ennis on parajasti ümber kujundamas oma keskaegset südalinna avalikuks ruumiks. Kuigi autod saavad endiselt läbi linna sõita, saavad jalakäijad nüüd nautida laiemaid kõnniteid ja rahulikumaid avalikke alasid. Ennis osaleb URBACTi ECONNECTING võrgustikus, mis keskendub nutikatele liikuvuslahendustele, et tugevdada linnade ja maapiirkondade vahelisi ühendusi ning luua elanikele sõbralikum keskkond.
Bolzano: tänavate optimeerimine laste jaoks
Lapsed on sageli planeerimisprotsessides alaesindatud. Bolzanos, Itaalias, algatatud „koolitänavate“ kontseptsioon on praktiline ja tõhus lahendus, mis arvestab lapsevanemate ja õpilaste vajadusi, sulgedes kooli juurdepääsuteed mootorsõidukitele 15–30 minutit enne ja pärast koolitunde. See vähendab oluliselt liiklusvigastusi ning õhu- ja mürasaastet, julgustades lapsi jalgratta või tõukerattaga kooli minema. See idee on levinud Itaalias, sealhulgas Parmas, kus toimib selliselt üle 20 koolitänava.
Turu: taktikaline urbanism kui lihtne algus
Ühiste avalike ruumide projektid puutuvad tihti kokku vastuseisuga. Turu linnas Soomes on sellisteks projektideks näiteks suvetänavad, kus keskne tänav suleti kolme kuu vältel mootorsõidukitele, et võimaldada jalakäijatele rohkem ruumi. See meede aitas kohalikel kogeda, millist kasu muutused pakuvad, ning innustas neid projektide jätkamist toetama.
Umeå ja Trikala: liikuvus sooliselt võrdsetele linnadele
Umeå (Rootsi) ja Trikala (Kreeka) on URBACTi GenderedLandscape võrgustiku kaudu teinud koostööd, et edendada liikuvust avaliku ruumi algatuste kaudu. Näiteks Umeå FRIZONi park on loodud noortele tüdrukutele, kes osalesid aktiivselt selle planeerimisprotsessis, pakkudes neile tsooni, kus nad saavad viibida ja sõpradega kohtuda. Trikala keskendus „kaasava koolihoovi“ loomisele, mis võtab arvesse nii poiste kui ka tüdrukute vajadusi.
Kuhu edasi: ruum peab kuuluma kõigile
Euroopa linnad on teinud edusamme ühise avaliku ruumi loomisel, kuigi esineb ka tagasilööke. Vaadeldes URBACTi võrgustike ja linnade tegevust soolise võrdõiguslikkuse, puuetega inimeste ja linnadevahelise liikuvuse edendamisel, on URBACTi tegevusplaneerimise võrgustikud ECONNECTING ja SCHOOHOODS toonud esile, kuidas partnerlinnad on need teadmised praktikasse rakendanud.
Loe lähemalt URBACTi ekspertide arvamustest ja tegevustest liikuvuse valdkonnas:
Tutvuge URBACTi Walk'n'Roll Cities juhendiga, mis pakub ideid liikuvuse ja avaliku ruumi planeerimiseks erineva suurusega linnadele.
Avasta lisamaterjale URBACTi liikuvuse teabekeskuses.
Artikli autorid: Claus Köllinger ja Roland Krebs.